Tagasivaade nelja riigi laululaagrile

Kadestan inimesi, kes suudavad ilmas elada, jagades oma aega rahulikult töö ning pere vahel, võtmata endale liiga palju kohustusi, mis millegipärast kipuvad kuhjuma. Ei saa minust seda normaalset inimest, ikka on vaja enda elu keeruliseks elada. Omal moel ma ju naudin seda, emotsionaalne laeng õnnestunud üritustest korvab pingutuse valu ja vaeva. Õnneks ei ole ma üksi ning ikka ja jälle satuvad mu teele toredad inimesed, kellel on sama viga küljes. Minu inimesed.

Järgnev ülevaade on emotsionaalsem ning pikem kui varasemad laagrite kokkuvõtted ja sisaldab ka rohkem isiklikke kogemusi, aga ju siis oli aeg selliseks muljetamiseks küps. Ja andestatagu mulle hooga kirjapandu seas paratamatult esinevad vead ning muud keelelised konarused.

Igatahes. Kes veel ei tea, siis nädalavahetusel toimus Brüsselis laululaager, kus kohtusid laululapsed neljast riigist. Vanade sõprade – Luksemburgi ja Belgia lauljate – kõrval, keda oli kohal vastavalt 19 ja 34, osalesid esimest korda ka üks Pariisis elav tüdruk ja üks Strasbourgi poiss, kes küll kahjuks ootamatu tervisehäda tõttu proovi tulla ei saanudki, aga vähemalt kuulis õhtul päevatöö tulemused ära. Eestist olid külas Külliki Levini Lauluaed Tartust 21 lauljaga ning suurepärane saateansambel koosseisus Marge Loik (klaver), Ain Agan (kitarr) ja Peep Pihlak (basskitarr, saksofon). Osad laulud võttis laupäevaõhtusel ühisel jämmil saata Brüsseli ansambel “Ilusad isad”. Kokku oli lähemalt hõivatud umbes 90 inimest.

Kui Luksemburgi Eesti Seltsi tollase presidendi Margit Liivoga suvel 2010 esimese laulu- ja kultuuriõppelaagri päevakava planeerisime, poleks osanud arvata, et lapsed, kellest mõned vaid kuueaastased, suudavad päevas rohkem laulda kui 4-5 tundi. Sügiseses nädalalõpulaagris hakkas laupäevane päev tasapisi pikemaks venima. Seekord alustasime 9.30 ja lõpetasime kontserdi umbes kell 21. Juba ennelõunal küsis üks Tartu laps, kaua veel laulutund kestab. “Laulutund?”, olin üllatunud. “See on laululaager, kestab õhtuni. Kas sa ei ole varem laululaagris käinud?”. “Olen küll, aga…” Oh seda lootusetust, mis mulle siis vastu vaatas 🙂 Ega me järjest pikemalt kui 1,5 tundi ei laulnud. Vahele mahtusid lõunasöök, puuviljapausid ning niisama puhkehetked. Õnneks ei sadanud ning lapsed said esinduse sisehoovis värskes õhus olla.

Õppimisvalmis olid 17 lugu ja üks popurrii, läbi jõudsime vaadata peaaegu kõik ja peaaegu terve popurrii. Muidugi ei saanud me kõike vesiselgeks, aga poleks ju mõtet kokku tulla vaid kolme laulu perfektseks ümisemiseks. Kui hiline kontsert sai tehtud ning kõik on ikka veel rõõmsad, siis järelikult läks ju kõik korda. Vähesest prooviajast, ärevusest ja väsimusest tingitud “kalad” käivad asja juurde. Paljud kuulajad ütlesid, et oli hea ning põnev laulude valik ja ikka veel panevat imestama, kuidas nii vähese ajaga on nii palju võimalik omandada. Aga mida me siis laululaagris veel tegema peaksime, kui mitte laule õppima?

Hetked, mis tegijaid heldima panevad, kompenseerivad lõpuks väsimuse. Eriti armas on see, kui näed, kuidas lapsed üksteise eest hoolitsevad. Ka siis, kui nad ei ole ühest perest. Jagan teile eriti armsa mälupildi Luksemburgi vendadest. Oli parasjagu puhkepaus, märkasin, et noorem kõndis kuidagi nukralt ringi. Küsisin, mis mureks. “Ei, midagi, kõik on korras,” ütles väikevend vapralt, aga näha oli, et mure on siiski olemas. Viis minutit hiljem nägin, et samal ajal, kui teised suured sõbrad jooksid väljas, istus vanem vend noorema kõrval: “Nii, korda nüüd minu järel: “jäneste jäljed lumel….” Suurem aitas väiksemal, kes veel lugeda ei oska, sõnu õppida. Seisin seal tükk aega ja silm läks märjaks 🙂

See oli tohutult tore üritus, aga kulisside taga askeldajatele ka päris karm kogemus. Üks Brüsseli laululaste isa ütles mulle möödaminnes enne laupäevaõhtust kontserti, et olen poolhull. Endale tundub vahel (eriti kui vahetult enne üritust mitu kiiret lahendamist vajavat probleemi ilmuvad välja korraga, või kui pärast oled nii väsinud, et teed mitu korda järjest samu vigu), et täitsa hull, aga ju siis on kõrvalt vaadates veel arenguruumi 🙂 Oleks, et ma üksi, aga neid “hulle” on veel. Peakorraldajate motoks sobiks minuealistele inimestele tuttava kangelasraamatu pealkiri “Kuidas karastus teras”. Seekordne põhiraskus oli Brüsseli Liina õlgadel, tema korraldada oli ka Lauluaia külaliste programm väljaspool laagrit (Tartu lapsed saabusid juba neljapäeval ning sõitsid pühapäeva hommikul edasi Pariisi).

Kui ma märtsis Luksemburgis ühe laulja emale ja Brüsseli Eesti Seltsi juhatuse liikmele Marile, kes tollase laagri köögitiimis oli, ettepaneku tegin, et järgmise laululaagri võiks teha Brüsselis, ei osanud keegi aimata, et see saab olema keerulisem kui Luksemburgis. Täna võin uhkusega kõikide kaaskorraldajate nimel teatada, et hakkama saime. Vahepeal kodaratesse lendavate kaigaste jämedust ja lendude tihedust arvestades isegi väga hästi 🙂

Esiteks ei olnud Brüsselis ega selle lähistel piisavalt suure vabade voodikohtade arvuga hostelit, kus olnuks ka laulmiseks vajalik saal. Öömaja leidsid Liina ja Mari lõpuks Auderghemis. Laulda saime Eesti esinduses EL juures, aga seal tuli meil endal korraldada kolm söögikorda. Sellest hiljem. Teiseks tähendas see hostelis ööbivate laste sõidutamist õhtul ja hommikul. Bussi tellimine löönuks eelarve lõhki ning metroo mõte tundus lastevanematele hirmutav. Aga üheskoos ööbimine on paljude laululaste arvates üks tähtsamaid inimõigusi, kodumajutus oleks vaid pool rõõmu.

Brüsselis elavad eestlased suudavad Brüsseliga kaasnevaid probleeme huumoriga võtta Ei või iial ette teada, kas buss, mille tellisid, ikka tuleb. Või kas toit tuleb lubatud kellaajaks. Aga peakorraldaja peab “supikeetjate supi ära sööma”. Kusjuures raha tahetakse kõige eest ette ja mitte vähe. Näiteks hosteli hommikusöök, mille sees kohv, tee, kakao, mahl, kahte sorti krõbuskeid, röstimata röstisai, juust, vorst, jogurt, maksis 6.50. Aga mõeldamatu oleks teha tubades võileibu, pealegi on oma söögi tegemine tubades keelatud. Esinduses tundus Liina ja Mari arvates 90 inimese söögi ettevalmistamiseks varustust napivõitu, aga siis ilmus appi kirglik kokkaja lapsevanem Merle (ka Brüssel), siit alates pidi kõik sujuma. Sujuski! Kodudest mõned suured potid, lõikelauad ja teravamad noad appi ja – läks!

Eks mul oli Brüsselisse kinnast visates väike omakasupüüdlik lootus, et pääsen seekord frikadellide veeretamisest 😉 Tõsi, pääsesingi. Aga lubasin, et aitan reedeõhtuseid täidetud bagette teha, sest muu köögitiim oli ju reedel tööl. Mariga suurde toidupoodi sõites ei oleks ma (laupäevase toitlustamise suhtes ilmselt ilmsüüta inimesena) osanud aimata, et see suur pood on tegelikult ikka tõsiselt suur ladu, ning et me peame ostma ka ära ka laupäevased toiduained. Mis need 6 8-kilost õunakasti siis tõsta ei ole jne 🙂 Meil läks seal 2 asemel vist 3 ja pool tundi ning kui lõpuks asjad autosse mahutasime, selgus, et GPS-i ekraan oli sahtlisse pannes pildi tasku pannud (ekraan katki läinud). Õnneks oli Mari selles kandis just eelmisel nädalavahetusel sõitnud ning me ei eksinud tagasiteel ära. Ainult seisime natuke ummikus ning kõik, ka mu süles olnud munad jäid terveks. Kui kellelgi peaks veel kunagi vaja olema suurele seltskonnale süüa osta, siisjagan siinkohal lahkesti head nõu: toiduainete kogused tuleb enne ostma siirdumist välja kirjutada mitte söögikordada kaupa, vaid piimatooted kokku, kuivained kokku. Veel parem, kui enne ostupäeva käia luurel ning marsruut paika panna. Lennujaamasuurusest hoonest tomatipüree leidmine on paras raketiteadus. Niisiis me oleme nüüd Mariga raketiteadlased ja lisaks pole meil tarvis mõnda aega jõusaali minna.

Köögitiimi ilmus aga täiesti ette teatamata appi veel üks ülitore Brüsseli ema Merje ning mahlased võipsid said täpselt õigeks ajaks valmis.

Reedel kell 19 andsid Tartu lapsed vahva kontserdi, esitades Külliki Levini, Peep Pihlaku, Juhan Trumpi, Tormi Kevvai, Piret Ripsi laule ning natuke lugusid ka laiast maailmast, minu absoluutseks lemmiknumbriks laul filmist “Ratatouille”. Väga hästi esitatud (minu kõrva jaoks ka hääldatud)!

Pärast kontserti said lapsed süüa ning jõudsime kolmveerand tundi koguni laulda. Edasi läksid kodudes ööbivad lapsed koju ning hosteli lapsed võtsid ette oma teekonna: väike jalutuskäik Arts Loi metroojaama – sõit lõpp-peatusesse – 1.2 km jalutuskäik hostelisse. Oleksime võinud ka bussi oodata, aga eelistati ikka jala käia.

Esimesel õhtul kamandasid hosteli “emad”, et mitte öelda kangelasemad Margit, Terje, Inga ja Liina, lapsed vara magama. Mõned jäidki kohe ning õnneks magavaid lapsi see ei sega, kui mõni teine kohe ära ei väsi. Mingeid hulle hääli igatahes pärast keskööd enam tubadest ei kostnud.

Hommikusöögi ajal hostelis ärkas minus vana üritustekorraldaja, kes näeb juba ukselt, et catering on suutnud korraldada nõelasilma. Kui lauad ja toolid on olemas ka veidi kaugemal kui kohe leti taga, siis võiks ju lapsed sinna istuma lubada, mitte sundida neid 1 m laiusel käigurajal kakaotasside ja kuhjaga täidetud krõbuskikaussidega trügima. Aga kõhu saime täis, aitäh!

Jalutuskäik-metroo-jalutuskäik ning pikk laulupäev läks lahti. Kõik sujus, kuigi töö käigus tuli avastada väikesi vigu noodikirjas või tunnistada endale, et see või teine laul käib vist väiksematel ikka üle jõu. Lapsed olid väga vaprad, eriti need, kes pidid lõunasööki kaua ootama (ruumipuudusel sõime kahes vahetuses). Mõned korrad pidin ikka pedagoogihäält tegema, aga ei midagi hullu 🙂

Lõuna- ja õhtusöögi eest tahaks tervele tiimile chef  Merle juhtimisel teha seitse pikka paid ning anda samapalju Michelini tärne. Maitsev söök, läikiv köök, rahulik töökorraldus. Super!

Õhtuse kontserdi eel oleks hädasti vaja olnud veel tunnikest lisaaega, aga kõik kohalviibijad mõistsid, et seda poleks meil kuskilt võtta olnud.

Kavas olid:

  • neli Külliki Levini laulu: “Mesimumm”, “Kollane mardikas”, “Prantsuse nukk” ja “Sajab arbuuse”
  • Tormi Kevvai “Küsimused (Imeline on eesti keel)”
  • Peep Pihlak “Õnne valem”
  • Helin-Mari Arder “Väike päike”
  • Imre Valmis “Hüääni nutulaul”
  • Richard Rodgers, eestikeelsed sõnad Feliks Kütt “Haiguste vältimine nende ennetamise teel” (“Heliseva muusika” tuntud noodulaulu töötlus ansamblilt Genialistid)
  • Rein Fuks “Ilus aeg”
  • Üllar Priks, sõnad Erki Aule “Laul maitsetest” (vabaõhulavastusest “Mängime Valget Daami”)
  • Robbie Williams, Gary Barlow, eestikeelsed sõnad Anneli Aken “Häbi meil!” (sõnad kirjutatud Haapsalu Gümnaasiumi muusikaliks “Kinni lä’ete teie!”)
  • Johnny Marks, eestikeelsed sõnad Anneli Aken “Laul jänestest, kes ei teadnud jõuludest mitte kui midagi” (originaalis “Rudolf the Red-Nosed Reindeer”)
  • Jaan Pehk (Orelipoiss) “Neli jäätist”
  • Popurrii tuntud eestikeelsetest tantsulugudest laululaagriteemaliseks muudetud sõnadega.

Pühapäeva hommikul pidid Tartu lapsed Pariisi poole teele asuma kell 7. Buss tuligi! Aga mida ei olnud, olid võileivad, mis olid tellitud kella 7-ks. Polnud ka ühtegi inimest, söökla oli kinni, Lauluaed pidi tühjade kõhtudega teele asuma. Lõpuks sai Liina toitlustaja kätte, võttis takso ning voila! leidis reisijad Midi jaamast veel üles. See ei ole väike jaam… Loodame, et toitlustaja on aumees ning kompenseerib taksoarve.

Luksemburgi ja Belgia lapsed, kes teisest ja eelmisest vabamast õhtust viimast olid võtnud, said ka korduva koputamise peale maast lahti ning aeg oli süüa viimane hommikusöök, võtta maha voodilinad, pakkida kokku kotid, unustada mõned asjad maha, tulla nendele järele ning asuda koduteele. Kaheksal Luksemburgi lapsel ja kahel emal kujunes see teekond plaanitust pikemaks, sest Schumani jaamas rongid sel päeval ei peatunud, pidid sõitma metrooga Centrali ja seal ootama. Erinevalt Schumanist on Centralis kohti, kus süüa osta. Belgia vahvlid olla marjaks kulunud. Järgmisel korral tasub piiluda SNCB lehele, kas ehk tõrgetest pole teada antud. Kuigi ega alati ei pruugi ju rohkem ollagi kui kortsus A4 perrooniväravas. Teavitamisega on Brüsseli jaamades üldse kehvad lood.

Mul olid pühapäeval ka tavalised laulutunnid Brüsselis, seega mina lastega koos ei reisinud. Üks lahke lapsevanem tõi mu autoga Orbanlaanilt Schumanisse, kus mulle vaatas vastu toosama kortsus A4 (ja hommikused reisijad ei tulnud ka selle peale, et peaks mind hoiatama), et 17.-18.11 ükski rong ei peatu. Olin teinud oma kohvri ja seljakotiga ilmaasjata esimese trepijooksu nr 1. Helistasin Marile, kes lubas mu Centrali viia. Jooksin etapi nr 2, haarates sedapuhku mängu ka LEXi majatagused trepid (kus ka Margitiga oleme kunagi jooksnud, rasked rahvariided kotis, aga tookord jooksime üles; alla on veel vastikum, sest astmed on väga ebamugava laiusega). Loomulikult hilines järgmine rong üle 20 minuti. Ja ega seda ju kohe ei öeldud, vaid siis, kui juba hilines! Algul 10, siis juba 15 ja lõpuks tuli 25 kokku. Õnneks olin hommikusöögilauas kotti pistnud kaks väikest võileiba ja ühe jogurti. Lusikat oma põhjatust pagasist üles ei leidnud. Kui rong lõpuks Luxembourgi Gare’i jõudis, oli mul aega teelt nr 1 Trieri rongile teele nr 10 jooksmiseks alla 3 minuti, vastasel juhul pidanuks ootama kaks tundi. Sappa võtsin veel kaks naist, kel oli sama mure, ja kes lisaks ei teadnud, kuhu suunas joosta. Ükski jooks mu elus pole varem nii jube olnud.

Täna hommikul ei tunnegi enam nii valusalt, et mul on teatud lihased, mille olemasolu igapäevaselt ei märka.

Loodan, et kõik tublid abilised ning peakangelased – lapsed – on ka end välja puhanud.

Oleme tohutu kogemuse võrra rikkamad. On, mida meenutada. Võime uhked olla. Margit ütleks siinkohal, et 1) laseme lõbusalt edasi ja 2) seda naeratust saab eemaldada vaid kirurgiliselt.

Suur aitäh kõigile!

Anneli Aken, lauluõpetaja

* * *

Tuli meelde veel üks tore seik. Külliki hakkas just õpetama uut laulu, mis kandis pealkirja “Küsimused”. Mminu juurde tuli üks väike poiss ja küsis siiralt: “Kas me peame nüüd nendele küsimustele vastama?”

* * *

Eile selgus piinlik tõsisasi: mina räägin siin õunakastidest, porgandikottidest ja paberist pungil kohvrist, aga Liina liigutas mehega kahekesi klaverit, mis kaaluvat 90 kilo. See lõhnab juba kultuuripreemia asemel spordipreemia järele 🙂

One response

  1. Minu lugupidamine! (kestvad ovatsioonid)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: